Plenaaresinejad

Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse professor

Viisakus ja eestikeelsed suhtluspraktikad

Teen ülevaate (eba)viisakusteooriate arengust alates Browni ja Levinsoni ning Leechi poolsajandi tagusest viisakuse käsitlusest, mida hiljem on täiendatud ühelt poolt esimese ja teise järgu (eba)viisakuse eristusega, teiselt poolt ebaviisakuse määratlemisega. Arutlen selle üle, milliste meetoditega (eba)viisakust uurida saab. Toon näiteid sellest, mida me teame eesti keele- ja kultuuriruumi (eba)viisakusest eesti inimeste intervjuude põhjal, keskendudes eelkõige pöördumisvormidele, viisakusvestlustele ja mitmekeelsele suhtlusele.

Foto: Andres Tennus

Tallinna Ülikooli üldkeeleteaduse professor

Strukturalism ja funktsionalism kontaktlingvistikas: kes neid jõuaks lahuta?

20. sajandil olid strukturalism ja dialektoloogia vastandid; keelekontaktide uurimisel väideti, et morfoloogia laenamine on võimatu ja et ei ole võimalik laenata midagi, kui kahe keele süsteemi vahel on suuri erinevusi. Strukturalismi ja dialektoloogiat püüdis lepitada Uriel Weinreich 1954. aasta artiklis "Is a structural dialectology possible?". Sotsiolingvistika vastandus samuti strukturalismile. Keelekontaktide uurimuses jätkus vastasseis: ühelt poolt formaalne, piirangutepõhine lähenemine, teiseks sotsiolingvistiline lähenemine, kus vorm jääb erilise tähelepanuta või heidetakse hoopis kõrvale. Kognitiivne kasutuspõhine pööre kontaktlingvistikas näitab siiski, et kesktee on võimalik ja et keelekontaktidel on nii sotsiaalne, kognitiivne kui ka lingvistiline (sturktuuriline) aspekt. Illustratsiooniks tuuakse koodikopeerimise raamistik, mis on sõnastatud näiliselt strukturalismi terminites, kuid tegelikult jätab ruumi kognitiivsele ja kasutuspõhisele lähenemisele.

Viidatud kirjandus:

Weinreich, U. (1954). Is a Structural Dialectology Possible? WORD, 10(2–3), 388–400. https://doi.org/10.1080/00437956.1954.11659535

Turu Ülikooli soome keele professor; Tartu Ülikooli külalisprofessor

Aeg, metatekst ja metafoor

Ettekandes vaatlen aja kulumist ja teksti sisulist struktuuri väljendavaid liikumismetafoore soome ja eesti keeles. Alustan Kevin Moore’i (2014) ruumipõhiste ajametafooride mudeli tutvustamisega (vt. ka Huumo 2015; Veismann 2022). Mudeli abil analüüsitakse oma põhitähenduselt ruumilisi suhteid väljendavate keeleelementide kasutust ajametafoorides, sealhulgas liikuva aja metafoorides (saabub aeg sõita suvitama Haapsallu) ning liikuva vaatleja metafoorides (Eesti sammub juba veerandsada aastat iseseisvuse rada). Lisaks nendele põhitüüpidele eristab mudel vaatlejakeskseid ja mittevaatlejakeskseid metafoore. Vaatjelakesksed metafoorid põhinevad aja vaatleja (selle reaalse või fiktiivse kogeja, ego) nüüdishetke, tuleviku ja mineviku vastandlikkusel. Mittevaatlejakesksed metafoorid omakorda põhinevad varasema ja hilisema aja vastandlikkusel. Seda jaotust järgides eristuvad liikuva aja metafoorides kaks põhitüüpi: 1) vaatlejakesksed liikuva aja metafoorid (jõulud tulevad), 2) aja jadametafoorid, mis on mittevaatjelakesksed (metafoor JÄRJESTUS ON SUHTELINE ASUKOHT TEEL: Sõjale järgneb rahu; Jõulude eel on päkapikud teel). Pööran erilist tähelepanu trajektori asukohta orientiiri ’ees’ või ’taga’ väljendavate grammatiliste elementide (grammide; Svorou 1994) tööjaotusele sellistes metafoorides soome ja eesti keeles (nt. edessä, edellä, takana, perässä, jäljessä; ees, eel, taga, pärast).

Järgnevalt vaatlen, kas vastavaid metafoore saab eristada (meta)tekstides või teiste (objekt)tekstide sisu kirjeldavates tekstides, mis ohjavad lugejat ja tutvustavad talle teksti sisu. Vastavalt eelnimetatud ajametafooride tüüpidele eristan siin lugejakeskseid ning mittelugejakeskseid metafoore (Huumo 2016, Huumo & Teeri-Niknammoghadam 2022). Aega kogeva vaatjela asemel on siin keskses osas lugeja ja tema tähelepanu fookus tekstis, mis pidevalt vahetub teksti lugedes. Lugeja kas ’liigub’ kujundlikult ’edasi’ teksti algusest lõpu poole (liikuva lugeja metafoor): Lugeja rändab läbi lapsepõlvemälestuste, päikeselaiguliste tubade... Lugeja kulgeb läbi Bulgakovi-aegse Moskva...või ta vaatleb teksti paigalpüsivast vaatluskohast nii, et tekst ja selle sisu liiguvad kujundlikult temast mööda (lugejakeskne liikuva teksti metafoor): Sõnad heljuvad lugejast mööda nagu muusika; Lugejast möödub galerii uute omadustega inimesi, kollektiivi inimesi, õilsate kavatsustega ja bolševistliku energiaga inimesi. Lugejakesksed metafoorid ei pruugi olla väga üldised ning neid paistab esinevat eriti raamatuarvustustes, mis tutvustavad raamatu sisu.

Teksti sisese struktuuri liigendamise ja lugeja orienteerumisega teksti enda sees on abiks teksti jadametafoor, mille järgi teksti elemendid (sõnad, laused, lõigud, tabelid jm.) moodustavad jada. See liigub teksti alguse poole nii, et algusele lähemal asuv element eelneb elemendile, mis asub lähemal teksti lõpule, viimane omakorda järgneb eelmisele. Jadametafoori puhul on huvitav vaadelda grammide ees, eest, ette ja eel kasutust nii aja kui ka teksti metafoorides. Soome keeles on vastavate grammide (edessä, edestä, eteen – sisekohakäändelised vormid – ning edellä – alalütlev vorm) tööjaotus selline, et edellä on spetsialiseerunud kirjeldama liikuva trajektori asukohta samas suunas liikuva orientiiri eespool, väljendades nii ruumilisi, ajalisi kui ka teksti siseseid suhteid jadametafoorides (Huumo & Teeri-Niknammoghadam 2022). Eesti keele eel teostab sarnast funktsiooni nii aja kui ka teksti metafoorides: Jõulude eel oleks tarvis sajajalgseid sigu; Tabeli eel on öeldud, et vajadusel kasutatakse muid kvantitatiivseid hinnanguid; Iga peatüki eel ja järel olevad küsimused võimaldavad reflekteerida kooli hetkeseisu. Eesti keele eel ruumilist tähendust samas suunas liikuvate trajektori ja orientiiri suhet väljendamas on võimalik leida relikte vanematest tekstidest: Mehed liikusid rongi eel, teraselt vaadati roopaid ja liipreid. Sellest võib järeldada, et sarnanevalt soome keele grammile edellä on siin tegemist samas suunas liikuvate trajektori ja orientiiri vahelist suhet väljendava grammi (ajalooliselt) metafoorilise kasutusega.

Viidatud kirjandus:

Huumo, Tuomas. 2015. Temporal frames of reference and the locative case marking of the Finnish adposition ete- ‘in front of / ahead’. Lingua 164: 45–67.

Huumo, Tuomas. 2016. Liikkuva lukija vai liikkuva teksti? Liikemetaforat tekstin ja lukijan suhdetta jäsentämässä. Folia Uralica Debreceniensia 23: 69–95.

Huumo, Tuomas & Krista Teeri-Niknammoghadam. 2022. MOVING READER or MOVING TEXT? Contrasts and analogies between metaphors of time and text organization in Finnish. – Karolina Krawczak, Barbara Lewandowska-Tomaszczyk, and Marcin Grygiel (Eds.). 2022. Analogy and Contrast in Language. Perspectives from Cognitive Linguistics. Amsterdam: John Benjamins.

Moore, Kevin Ezra 2014. The spatial language of time: Metaphor, metonymy, and frames of reference. Human cognitive processing 42. Amsterdam: John Benjamins.

Svorou, Soteria. 1994. The Grammar of Space. Typological Studies in Language 25. Amsterdam & Philadelphia: John Benjamins Publishing Company.

Veismann, Ann. 2022. Mõistemetafoorid sõnaga aeg eesti keeles. Keel ja kirjandus LXV (7), 617–642.